Kas oskad end väljendada nii, et sinu sõnad ei tee teisele haiget?
Kas oled endalt küsinud: kuidas ma saaksin öelda nii, et mu sõnad ei haavaks, vaid looks kontakti?
Praegu on looduses vaikne aeg.
Härmas puud, kristalselt valge lumi ja sügav rahu, mis justkui peatab aja.
Mu vanematekodus oli roheka tooniga ruumiline kuju. Selle sees avanes talvine maastik – lumisel lagendikul maja ja mets selle taga. Sellest kumas rahu ja vaikust, harmooniat ja turvalisust.
Aga on ka teine mälestus. Samuti talvest.
Ühel hetkel teismelisena väljendasin end valel ajal vale tooniga, see oli halvustav kommentaar. Sellele järgnes hävitav suhtumine. Sõnad olid öeldud ja tagasiteed enam polnud.
Täna märkan enda ümber palju inimesi, kes on hädas õigete sõnade leidmisega.
Kui oleme rabedad, rahutud ja kannatamatus võtab võimust, õigustame end sageli otse lajatamisega.
Aga mis oleks, kui sa leiaksid enda seest p-a-u-s-i?
Väikese ajalise viivituse enne vastamist.
Ja vastaksid siis, kui esimene emotsioon on vaibunud?
Kas siis võiks juhtuda, et teismeline avab end? Et töökaaslane kuulab? Et su sõnad loovad usalduse ja ei lõhu?
Kuidas seda pausi tekitada?
Kuidas saada vahe sõna ja teo vahele, et märgata oma esmast reaktsiooni ja anda endale võimalus rahuneda?
Ilma kahtluseta – jah, see on võimalik.
Ja just selliseid praktilisi tehnikaid õpetan Practical Consciousness kursusel.