Inspiratsiooniks & taipamisteks

Enesehinnang kujundab seda, kuidas me töökeskkonnas suhtleme:

– kuidas me oma mõtteid sõnastame,
– millal võtame sõna,
– ja millise tooniga reageerime pingelistes olukordades.

Negatiivne tulemus halvab koostöö ja rikub suhteid.

Kui sisemine tasakaal on paigas, on suhtlus selge ja koostöö sujuv.
Tekib julgus väljendada oma mõtteid õigel hetkel ja rahulikus vormis.

Väidan, et enesehinnangut saab teadlikult juhtida.

Kas oskad end väljendada nii, et sinu sõnad ei tee teisele haiget?
Kas oled endalt küsinud: kuidas ma saaksin öelda nii, et mu sõnad ei haavaks, vaid looks kontakti?

Praegu on looduses vaikne aeg.

Härmas puud, kristalselt valge lumi ja sügav rahu, mis justkui peatab aja.

Mu vanematekodus oli roheka tooniga ruumiline kuju. Selle sees avanes talvine maastik – lumisel lagendikul maja ja mets selle taga. Sellest kumas rahu ja vaikust, harmooniat ja turvalisust.

See, millele sa keskendud, sellest saab su tegelikkus.
Mõnikord kiusavad mind mu enda mõtted. Nad kommenteerivad kes ma olen, miks ma midagi tegin, ja mis veelgi sagedasem – kuidas teised peaksid olema või käituma.
Need mõtted käituvad nagu maailmatargad kohtunikud – kord upitavad mind teistest paremaks, järgmisel hetkel materdavad halastamatult maha.
Tobe automaatne jutuvada, mis räägib minu eluga seonduvat ja peab sellist juttu igati õigeks!

Milliseid tehnikaid sa kasutad vaikusesse jõudmiseks?

Mäletan siiani Tuisu tänava saali ja tooli, millel istusin umbes 17 aastat tagasi. Joogaõpetaja Ingvar Villido juhendas meid kohalolusse – hetke märkamisse. Hetke tabamine oli lihtne, kuid kuidas sinna püsima jääda? Kuidas hoida kontakt püsivalt olemas?

Tol ajal kasutasime keskendumiseks kuulmismeelt. Mäletan selgelt hetke, mil helid muutusid erakordselt konkreetseks ja teadvus avardus. Sisemise mõttevurri peatumisest tekkis vaikus.

Ühel investeerimiskoolitusel küsis juhendaja osalejatelt lihtsa, kuid rabava küsimuse:
„Mida sa oskad täna nii hästi, et võiksid seda teistele õpetada?”
Ruumi läbis ettevaatlik kahin.

Enamik meist ei julge enda oskusi kõrgelt hinnata ja veel vähem olla ettevõtlik ning hakata neid neid õpetama.

Kui ma alustasin Practical Consciousness’i tehnikate õpetamisega, ei teinud ma seda raha pärast.

Lugesin hiljuti Raivo Heina raamatut „Termodünaamika II seadus“. Kuigi olen füüsikat õppinud nii koolis kui ülikoolis, köitis mind hoopis raamatu alapealkiri „Arutelud rahast ja elust“.

Ka minul on rahaga oma eriline suhe.
Müües Tallinna kesklinnas uusi kodusid, kuulen sageli küsimust:
„Kes küll suudab s-e-l-l-i-s-e raha eest korterit osta?“

Kui ma ükskord ühel koolitusel olin, intensiivistus kogu see tarkus minus ja ma sattusin väga ägedasse seisundisse. Tahtsin kõike uut kohe teistega jagada!

Olin hoogne ja täis inspiratsiooni, kuni mu tuttav ütles:
„Tore küll, aga kahe nädala pärast läheb see hoog üle ja kõik jätkub endistviisi.“
Mäletan, et see ehmatas mind. Aga tal oli õigus.

Mõne nädala pärast neelas argirütm mu uuendusliku vaimu – koolitus jäi meeldivaks mälestuseks, aga õpitu igapäevaellu ei jõudnudki.